Sel nädalal müttasid Lihula mõisamäel ja Saastna keskaegse kabeli ümbruses kummalised seadeldised, millega arheoloogid püüdsid labidat kätte võtmata piiluda maapõue.
Selle nädala jooksul uurisid Trondheimis asuva teadus- ja tehnikaülikooli arheofüüsikud koos Tallinna ülikooli ajaloolaste-arheoloogidega Lihula linnusemäge ja Saastna kabeli ümbrust kahe seadeldisega – georadari ja magnetomeetriga.
Neljapäeva õhtul tutvustas Norra-Eesti uurimisrühm Lihula mõisas huvilistele seadeldisi, millega uuringuid läbi viidi, ja näitas ka Lihula linnusemäe uuringu esimesi tulemusi.
„Need on väga esimesed ja alles toorfailid,” rõhutas uurimisrühma Norra-poolne liige Carmen Cuenca-Garcia. Ta kuvas ekraanile pildi, kus oli selgelt eristatav Lihula mõisa peahoone ja selle ümber tihedate mustade joonte rägastik. Koos ekraani servas muutuva numbriga, mis näitas, kui sügavale maapinda on jõutud, muutus ka joonterägastik ja hakkasid eristuma nelinurksete moodustiste kujutised. „Näete esimese eeslinnuse alal ja ka mujal struktuure – hoonete jälgi,” selgitas Cuenca-Garcia.
„Selliste uuringute puhul tuleb valmis olla halvimaks – et esimene pilt ei näita üldse midagi. See, et meil on täna siin midagi näidata, on väga hästi,” ütles arheoloog Villu Kadakas.
Vanaaegset suurte ratastega turukäru meenutav magnetomeeter on seadeldis, mis näitab Kadaka sõnul maa magnetvälja häireid, mida põhjustavad maa sees olevad objektid. ATV sabas lohisev georadar näitab pinnase tihedust ja tiheduse erinevusi. „Kus on rohkem kive, seal ta näitab tihedamalt, kus on hõre muld, seal hõredamalt,” selgitas Kadakas georadari tööpõhimõtteid.
Nende kahe seadme abil on võimalik maasse auku kaevamata kindlaks teha näiteks seda, kas maa sees on peidus müüre, tuleasemeid või muud, mida palja silmaga ei näe, kuid mis arheoloogidele huvi võiks pakkuda. „Leide need ei näita,” täpsustas Kadakas.
Cuenca-Garcia sõnul võimaldavad seadeldised vaadata maapinda kuni poolteise meetri sügavusel.
„Näiteks Purtse Tarakaldal (muinasaegne linnus Ida-Virumaal) tulid välja maha põlenud majade konstruktsioonid,” ütles ajaloolane Kersti Markus. Ta lisas, et tänu seadmetele nägid arheoloogid maa sees peituvaid kolde- ja ahjukohti ning neljakandiliste hoonete konstruktsioone. „See oli sensatsioon, et korraga ilmub otse meie ette viikingiaeg ja majad. See muudab ka pilti linnustest, sest keegi pole seni öelnud, et linnustes tõepoolest elati,” sõnas Markus. Kadakas lisas, et linnused on tavaliselt nii suured, et keegi ei jõua neid tervikpildi saamiseks tervenisti läbi kaevata.
Purtse jõe suudmes asuv Taramäe ja kolm kilomeetrit ülesvoolu asuv Tarakalda olid esimesed, mida Eesti-Norra ühise teadusprojekti raames ja Norra riigi toel Eestis uuriti. Nüüd võtsid arheoloogid koos Norra uurimisrühmaga ette Lihula ja Saastna.
Markuse sõnul algas Eesti ja Norra teadlaste ühisprojekt, mis kannab nime „Nidarosist [Trondheimi keskaegne nimi] Novgorodini” ning uurib sadamad ja kaubitsemiskohti viikingite mereteel, kaks aastat tagasi. Projekt on seotud 10.–11. sajandi vahetusel elanud ja hiljem pühakuks kuulutatud Norra kuninga Olav II Haraldssoniga, sest tema ajal muutus suhtlus Skandinaavia ja Novgorodi vahel eriti tihedaks. „Laiem mõte oli, et katsuks üles leida kaubitsemiskohad – üks Läänemaalt, teine põhjarannikult,” ütles Markus. Eesti lääne- ja põhjaranniku kaudu kulges omaaegne viikingite meretee. Mereteest annavad Markuse sõnul tunnistust ka Olavile pühitsetud kirikud-kabelid, mis asuvad eranditult vee ääres. Pühale Olavile oli pühitsetud ka Saastna kabel, mida arheoloogid Norra projekti raames juba eelmisel suvel uurisid. Kui mullu kaevati välja kabeli müürid, siis nüüd uuriti magnetomeetriga kabeli ümbrust, et saada aru, kuidas on rannajoon aja jooksul muutunud, ja leida üles omaaegne sadamakoht.
Lihula valiti uurimisobjektiks seetõttu, et see on ainus koht läänerannikul, mis omal ajal asus mere lähedal. Teised Läänemaa muinaslinnused on kõik olnud kaugemal sisemaal. „Kui siit läänerannikult otsida kaubitsemiskohta, on tõenäoline Lihula. Ja lisaks, miks valiti Lihula piiskopkonna keskuseks? Piiskopkonna keskus on alati kaubitsemiskoht,” selgitas Markus.
See, et Lihula linnusemäe maapõu peidab endas keskaegsete hoonete jäänuseid, on arheoloogidele ammu teada ja neid on seal arheoloog Mati Mandeli juhtimisel ka välja kaevatud. „Väljakaevamised keskenduvad kindlale piirkonnale ja tihti peame nende põhjal tegema üldistusi, mis väljuvad kaevandite alast,” ütles arheoloog ning Haapsalu ja Läänemaa muuseumi juht Anton Pärn. Ta lisas, et georadar ja magnetomeeter annavad võimaluse liikuda kild killu haaval edasi. „Loodame, et need tööd siin annavad meile võimaluse saada mingisugustki infot selle kohta, kas midagi on ka alles Lihula vanimast kirikust ja kas on perspektiivi uurida vanimat meile teadaolevat sakraalehitist,” ütles Pärn.
Kui juba Lihulas ollakse, ei piirdu arheoloogid pelgalt mõisamäega, vaid uurivad georadari ja magnetomeetriga ka muid huvipakkuvaid kohti, näiteks Lihula kultuurimaja tagust, kuhu ulatus keskaegne asula, samuti kiriku ja kunagise nunnakloostri ümbrust, mille kohta on Mandel pakkunud, et sinna võidi matta 1220. aastal Lihula linnuses saarlaste maha löödud rootslased.
Kuigi välitööd Lihulas ja Saastnas saavad selle nädalaga läbi, pole töö veel kaugeltki lõppenud. Nüüd algab kogutud andmete töötlemine Norras. Cuenca-Garcia sõnul tuleb failid kõigepealt puhastada. Näiteks esialgne magnetomeetri pilt Lihula linnusemäest ei näita suurt midagi. „Maapinna lähedal on igasugust prahti ja elemente, mis segavad varemeid nägemast,” selgitas ta.
Seejärel hakatakse saadud tulemusi tõlgendama, sobitades neid vanade kaartide ja maapinna reljeefi näitavate kaartidega. „Aga eks me esita neile juba ette ka küsimusi, millele vastust ootame, ja me väga loodame, et nad üllatavad meid,” ütles Kadakas.
Fotod Kaire Reiljan