Kaevamistega Saastnas tegid arheoloogid kindlaks kabeli piirjooned ja leidsid hulgaliselt 15.–17. sajandi münte. Kabelist lõuna poolt kaevati välja luustikke.
Arheoloog Heiki Valgu sõnul oli Saastna kabel juba keskajal kuulus suurte olavipäevaaegsete rahvakogunemiste paigana. Sinna tuldi olavipäeva pidama ka hiljem, rootsi ajal. „Luteriusu levimisega muutus see taunimisväärseks kui katolikuaegne ebausu pärand. Kirikuvisitatsioonides on esimene selline teade aastast 1597 ja neid tuleb ette kuni 18. sajandi alguseni. Mainitakse, et rahvas käib siin koos ja peetakse suurt ebausku,” rääkis Valk, tõdedes, et mis seal siis toimus, pole teada.
„Näeme, et siia on ohverdatud rahasid. Palju väikeseid vanu münte 15., 16. ja 17. sajandist ning veel mõned põhjasõjajärgsed vene vaskmündid, kuigi see komme hakkas siis juba lõppema,” ütles arheoloog. „Kokku oleme leidnud üle 400 mündi, enamik neist on pärit 16.‒17. sajandist.”
Läänemaa muuseumide juht Anton Pärn tunnistas, et tegemist pidi olema suure ohvrikoha ja rahvakogunemiste paigaga suurte pühade ajal. „Seda näitab juba kabeli suurus. Laius on kuus ja pikkus 16 meetrit, seega on tegemist umbes 100 m² suuruse väikse kirikuga. Arvestades ehitusmaterjali – kivi –, oli see kindlasti tähtsam kui ainult tolleaegse väikesaare elanike pühakoda. Sel oli oluline tähendus ka Matsalu lahe kalameestele. Siin oli olavipäeval rahvusvaheline kokkusaamiskoht, kuhu tulid ühe 16. sajandi üriku teate kohaselt inimesed Gotlandilt, Saaremaalt, Kuramaalt ja kõigist kohalikest nurkadest,” selgitas Pärn.
Valgu sõnul on selge, et kabel oli kivist. „Võimalik, et krohvitud. Tundub, et klaasaknaid ei olnud, sest aknaklaasi on siit selle sõelumise peale imevähe välja tulnud. Kuigi arvata võib, et idaotsas võinuks ju ikka olla,” rääkis Valk. Ta ütles, et hoone katus oli nähtavasti puidust või roost. „Katusekividest pole me leidnud ühtegi katket,” nentis ta.
Arheoloogid on välja kaevanud põhja pool väikese põhikorpusest välja ulatunud kõrvalruumi. „Seal oli tõenäoliselt neitsi Maarja altar. Leidsime sealt palju münte ja ripatsmünte,” rääkis Valk.
„Põrand on tõenäoliselt õhukestest 3-4 cm paksustest rannast leitud paeplaatidest sobitatud. Oleme neid saanud sadu. Ühe raidkivi katkendi oleme leidnud, aga see on ka ainuke töödeldud paekivist asi,” rääkis Pärn.
Kabeli altari aluskivid on ka säilinud, neist üks isegi oma õigel kohal. „Kive hoiab kinni alumistes kihtides sinisavi ja ülalpool väga nõrk mört. Paistab, et see kõik on korraga ehitatud. Algul oli arvamus, et on mitu ehitusetappi, aga seda peame me veel uurima,” rääkis Pärn.
Saastna kabelisse kedagi maetud ei ole, küll aga on arheoloogid leidnud luustikke kirikust lõuna poolt. „Matused on võrdlemisi hilised. Sellest ajast, kui kirik on juba maha jäetud, 16.–17. sajandist,” ütles Valk. Ta põhjendas seda asjaoluga, et kabelil ei pruukinud olla matmisõigust. „Selle võis piiskop kirikule ehk kabelile anda või ka mitte anda.”
Kabelit piirav kiviaed võis arheoloogide sõnul küll viidata surnuaia olemasolule. „See võis aga tähistada ka asüüliala – ala ümber sakraalhoone, kuhu põgenenud kurjategija oli kaitstud ilmalike võimuse eest. Seal oli põgenenu kiriku territooriumil ja kirik mõistis tema üle õigust,” rääkis Valk.
„Kabelikohta on teadlased uurinud juba 1930.‒31. aastal ning ka hiljem,” rääkis Pärn.
Seekord ajendas arheolooge seal kühvlit maasse lööma Norra riigilt toetust saanud projekt „Nidarosest Novgorodi”, mis uurib ajaloolisi püha Olaviga seotud veeteid ja sadamakohti ning paiku, millel on side püha Olaviga. „Üks neist ongi Saastna Olavi kabel. Teine on kabel Sõrve poolsaarel, mille ette jääb Olavi madalik. Virumaal on sellega seotud Tarakallas – muinasaegne linnamägi ja sadamakoht. Olavi nimi Saastnas praeguses rahvapärimuses välja ei tule, küll aga kirikuvisitatsioonides. Ka on ühel 17. sajandi plaanil märge püha Olavi välja kohta siin lähedal,” rääkis Pärn.
Arheoloogide jutu järgi lammutati Saastna kabel ilmselt materjali taaskasutuseks. Sütt, mis viitaks tulekahjule, nad sealt ei leidnud. Valgu sõnul on müürid peaaegu maani maha lõhutud ja veetud ehitusmaterjaliks.
Pärn rääkis, et ilmselt on ka puitmaterjal ära viidud taaskasutuseks. „Võibolla juba Liivi sõja ajal,” pakkus ta.
Valgu sõnul ei ole palju samalaadseid kabeleid Eestist teada. „Kui, siis võibolla Saha kabel, mis on väga kuulus, kuna ta on alles,” mõtiskles Valk. „Aga me ei ole leidnud ühtegi võlvidele viitavat leidu, roideid näiteks,” tõdes Pärn.
Kabeli omaaegset väljanägemist on raske kujutleda, küll aga on Valgu sõnul võimalik pakkuda leitu põhjal erinevaid rekonstruktsioonivõimalusi. „Või tuua kõrvale sarnase põhiplaaniga säilinud kabeleid samast ajast,” ütles Pärn. „Kõrge, kolmnurkse viiluga, nagu keskaegsed sakraalhooned välja nägid. Puidust või roost katusega. Klaasakendeta. Torn? Vaat, lääneküljes oli nelinurkne väljaehitis. Oli ta siis tugipiilar või sammas, mille otsas püha Olavi kuju? Me ei tea,” pakkus Valk.
Käesoleva suvega saab suurem kaevamine Saastnas läbi. „Võibolla püüame järgmisel aastal veel midagi täpsustada,” ütles Pärn. „Ära märgistada kabeli müürid või müürijooksu, korrastada seda ala ja panna kindlasti üles infotahvlid, et koht oleks külastatav.”
Pärna sõnul on sellel kohal oma lugu ja sõnumit nii palju, et miks mitte tulla siia olavipäeva eelõhtul või olavipäeval ja tähistada seda. Või vaadates Näärikive, mõisakompleksi ja Porimäge, jalutada üle põllu kabelikohale ja saada Saastna saarest väike ülevaade.
See ala väärib kindlasti korrastamist,” lausus Pärn. „Läänemaa arheoloogiafond peabki üheks oma ülesandeks just selliseid töid – tutvustusi ja hooldamist ning kavatseb osaleda, kui hakkame seda ala taastama.”
Saastna kabeli uurimine
Töö Saastnas on osa projektist „Nidarosest Novgorodini”, mis keskendub mereteede ja sadamakohtade uurimisele. Seda toetab Norra riik ja projekti juhib Tallinna ülikool, kelle partnerite hulgas on ka Tartu ülikool ning sihtasutus Haapsalu ja Läänemaa muuseumid.
Arheoloogid Heiki Valk (vasakul) ja Anton Pärn tutvustasid huvilistele Saastna kabeli väljakaevamisi. Foto: Andra Kirna