Mis on Olavitee?

Meretee Skandinaaviast ida suunas kulges sajandeid piki Eesti rannikut. Seda kasutas korduvalt ka Norra kuningas Olav II Haraldsson, kes valitses Norrat aastatel 1015–1028. Püüdes Taani kuningalt Knud Suurelt oma riiki tagasi võita, langes ta 29. juulil 1030 Stiklestadi lahingus Põhja-Norras. Olavi tähtsuse tõttu Norra riikluse rajajana ja kristluse kui riigiusu kehtestajana kuulutati ta juba aasta pärast surma, 1031. aastal, pühakuks. Olav on maetud Nidarose katedraali Trondheimis, mis kujunes kuni reformatsioonini üheks Põhja-Euroopa tähtsaimaks palverännaku sihtkohaks.

Pühale Olavile pühendatud kirikud ja kabelid rajati muistsete sadamakohtade lähedusse ning nende paiknemine annab tunnistust keskaegsetest mereteedest ja Eesti tihedatest sidemetest Skandinaaviaga. Eestis paiknesid talle pühendatud pühakojad Saaremaalt Tallinnasse kulgenud meretee ääres: Sääre kabel, Saastna kabel, Vormsi ja Nõva kirik, mõlemal Pakri saarel asunud Püha Olavi kabelid ning kõigile tuntud Tallinna Oleviste kirik. Nende ajalooliste pühapaikade ja kunagiste mereteede põhjal on kavandatud tänapäevane Eesti Olavitee, mis algab Sõrve sääre tipust, kulgeb piki Saaremaa ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikut Tallinna Oleviste kirikuni ning sealt edasi Soome kaudu Trondheimi suunduvale palverännuteele. Eesti Olavitee on osa rahvusvahelisest St. Olav Ways võrgustikust, mis ühendab Taani, Rootsi, Soome ja Norra ajaloolisi palverännuteid. Rännata saab jalgsi, jalgrattaga või veeteid mööda ning kõiki Olaviteid tähistab punane Püha Olavi rist.

Eesti Olavitee ei ole siiski üksnes ajaloolise meretee tänapäevane tähistus. Selle kavandamisel on igal piirkonnal oma ajalooline teema, mis aitab avada Eesti ja Skandinaavia ühise kultuuriloo erinevaid tahke. Saaremaa keskendub viikingiajale ja varastele ülemeresidemetele, Lõuna-Läänemaa Lihula muinaslinnusele ning Eesti esimese piiskopkonna kujunemisele, Vormsi ja Põhja-Läänemaa Püha Olavi kultusele ning rannarootsi kultuuripärandile, Lääne-Harjumaa Padise kloostri kaudu keskaegsele palverännukultuurile ning Tallinna suunas kulgev teelõik tänapäevasele palverännakule. Koos moodustavad need teelõigud rännaku läbi ligi tuhande aasta Eesti ja Skandinaavia ühisest ajaloost.

Keskaegseid palverändureid kannustasid teele asumisel eelkõige religioossed motiivid. Tänapäeva palverännak on sageli võimalus eemalduda argielu rutiinist, avastada uusi paiku ja kogeda looduse ilu. Välise rännaku kõrval pakub see ka sisemist teekonda. Üha populaarsemaks muutuvad palverännuteed kutsuvad avastama kohalikke kultuure ja traditsioone ning seovad piirkondlikud teed Euroopa ajalooliste kultuuriteede võrgustikuga. Samal ajal annavad need uut elu väiksematele paikadele ning loovad võimalusi kohalikele kogukondadele ja ettevõtjatele, pakkudes kaugelt tulnud ränduritele meeldejäävaid elamusi.